Thursday, August 28, 2008

Vello Lattik ´Kus sa oled, Larissa?´

Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi.
*
Filmi-Larissa on see Larissa, keda ma leidma tulin. On Venemaa, keda ma aina otsin ja keda ma iialgi kätte ei saa, kes mulle alati võõraks jääb. Larissa ei ole Viiu Viljandist või Toini Tartust. Larissa on hull, metsik ja uhke nagu mustlasedki, on taltsutamatu nii oma kõrguses kui madaluses. Larissa on vaba kass, kes perenaise jalgade ä'ümber keerutab, kõhu täis sööb ja tänu asemel õue tagasi tükib, et minna ajama oma öiseid kassiasju. Larissa ei tunne ära, see Nikita Mihhalkovi Larissa, oma sõpru ega vaenlasi. Ta ei otsi omakasu ega kauple endaga.
Miks leidsid vnelased kauge hingesuguluse prantslastega? Miks nad nii mustlasi armastasid? Miks mustlaste tantsud ja laulud neile nii südamesse läksid?
*
Just sellele, kes lepib piskuga, ei tohi raasukesi loopida.
Ei tohi äratada soove, mida sa täita ei suuda, täita ei tahagi.
*
Väsin ehk ka sellepärast, et enda tagant aega varastan ja ka romaani kirjutan? Täpsemalt – tema kirjutab mind.
*
´Ženja on üdini venelane ja selles on kogu lugu. Venelasele ära anna leiba, vaid anna talle võimalus kannatada. Sinul on seda raske mõista. Ära pane pahaks, aga tihti on inimesel, ka kirjanikul, raske mõista isegi oma kaasmaalaste tegusid, mis siis veel kõnelda võõrast rahvusest.´
*
Aga pimedate maal on ka ühe silmaga mees kuningas.
*
Kui päris järele mõelda, olen kogu oma elu tarku naisi umbusaldanud. Kas ka kartnud? Ei usu. Või mis neist kartagi kui enamik tarkadest on oma tarkust nii pilgeni täis, et NAISELE peaaegu ruumi ei jäägi.
*
Küll on vaev loll olla!
*
Totrust ei künta ega külvata, ta kasvab ise!
*
Meie osakonnas on 10 naist ja kõigis kümnes peres on raha naise käes. Mehed on laisad ega kõlba millekski, neid huvitavad vaid ajaleht ja televiisor.
*
Tiiu Randviir:´Meie suurimad vaenlased on enesehaletsus ja argus!´
*
Millega need naised küll rahul pole? Toitu soojas hoida ja sööjat oodata on ometi nii mõnus!
*
Ja ometi sõitsin ma täna tervelt kolm peatust oma pesast mööda, et pisut kauem näha õnnelikku inimest. See noor naine istus bussi esiistmel minu vastas ja lausa säras õnnest. Ta oli kehvasti riides, siinmaal paistab kehvus silma. Ta oli tegevuses iseendaga, mõtted ajasid ta ikka ja uuesti ja uuesti vargsi naeratama, ta püüdis oma naeratust ja õnne varjata, aga see ei läinud korda. Mis loevad Jaapani hilbud , mis loeb ´Žiguli´ auto või punane kalamari, kui su elus puudub rõõm?
*
´Ma ei salli kalamehi. Ma ei salli seda meestest mustavat järve, ei salli jahimehi ega muid logelejaid. Mitte ühelgi täismehel pole seni õigust tervet päeva järvejääl maha istuda, kuni viimasel kui pensionäril, viimaselgi vanakesel või üksikul naisel pole talveks puud saetud ja lõhutud. Kuni isatud poisid tõmbavad nurga taga suitsu ja otsivad, mida ajaga peale hakata. Kuni….´
Larissa ei lasknud mul lõpetada: ´Ära kurvasta pisiasjade üle! Armasta maailma nagu mina! Sellisena nagu ta on. Vaata elu avarama pilguga!´
*
Kas see, kes vabatahtlikult oma kasvumullast välja astub, on ikka mäluta inimesest parem?
*
Imelik-imelik, mida vanemaks ma saan, seda vähem pean lugu vanadest inimestest. Liiga paljud on oma elu maha lorutanud ilma targemaks saamata. Kogemused? Kogemused iseenesest ei maksa midagi, kui me ei küsi, millised nimelt. Kogemus elust libedalt läbi tulla? Rahakappe lahti muukida? Ei. Hoopiski mitte igasugused kogemused pole väärtuslikud.
Tähtsat, peamist, ei tunta ära.
*
Kalurid teavad hästi, et kergeid reise ei ole olemas. Kui kalur vastab – oli tavaline reis - , siis tähendab see, et reis oli raske. Oli raske füüsiliselt ja raske psüühiliselt, sest psüühika väsib kiiremini ja kergemini kui lihased. Vaim väsib ja töötuju kaob. Kõik on vastumeelne, kõik ärritab. Väiksemgi lisakohustus tundub raske ja ülekohtune. Selline on kord ookean ja selline on kaluri elu.
*
Kirjanik kes mõtleb mõttekesi või maalib pildikesi, on kenasti arvanud Mihkel Mutt. Kumba küll mina teen? Ja kumba teeb Mutt?
Seekord asun pildikese kallale.
*
Kelle tsitaat see on, kes ütles nii:
´Sel ajal kui ametlik filosoofia ainult taldu lakub, kõlbavad ka isehakanud.´
Vladimir Lenin.
Siia juurde tahaks õhata, mida Lenini puhul muidugi teha ei passi: kui õige see on!
*
Siis tuli autobuss, siis tuli ootamine, siis tuli hüvastijätt ja siis tuli lennuk. Kui sellest ootamisest ja hüvastijätust üldse kirjutada, siis hiljem, mõni teine kord. Siis tõusis lennuk õhku ja mina jäin ilma Larissata.

No comments: